Tuesday, January 24, 2017

Mu vahetusaasta oli 4(!!!) aastat tagasi ja viimase kuu jooksul on mu blogi vaadatud ikka veel tuhat korda! Amazing. 
Tänasel päeval mu hostvanemad elavad Alaskal. Hostisa on ikka veel pastor, hostema ei käi enam tööl. Amara tuli college'ist ära peale esimest semestrit, sest ta ei valinud eriala, ehk võttis põhiaineid lihtsalt koolis, ehk pmts 13. klass. Sellest aastast plaanib ta minna meditsiinikooli. Annalise, kes oli mu vahetusaasta ajal 13-aastane lõpetab järgmine aasta gümnaasiumi ja ta plaanib minna Duluth'i (Minnesota põhjapoolne linn, Kanada piiri ääres, kus käisin ma ka ta ema lõpetamisel vahetuaasta ajal) ülikooli. Nii uskumatu kuidas aeg on mööda läinud ja ma poleks iialgi uskunud, et ma jään oma perega niimoodi suhtlema. Tõsiasi, ma pole emaga kordagi küll facebookis rääkinud (peale õnnesoovide), aga ta polegi väga suur suhtleja.. Aga siiski, Amaraga olen kindlasti kõige lähedasem, me facetime'ime ikka kord nädalas või 2 nädala jooksul. Lisaks loomulikult kõik snapchatid ja meme'de alla tag'imisi jne :))) Ta jääb alati mu õeks! Kui kummalgil on raskusi, siis kurdame teineteisele ning ma üritan teda alati aidata niimoodi kuidas saan.. See meil jäänud kuidagi vahetusaastast saadik, et kui tal midagi juhtub, siis paneb mulle kõned peale, olen jäänud talle selleks "bigger sister" rolli ja kui aus olla, siis ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu! Amara plaanib ikka eestisse tulla ja mingi hetk see saab kindlasti teoks. 
Hetkel minul järgmine plaan USA külastada on märtsikuus, küll mitte Iowat, vaid Hawaiid (aitäh reisidiilid lehele). Aga ka Hawaii vahetusaasta mälestusi täis. Lisaks kui leian head piletid, siis tahaks siiski suvel käia Amara ja Annalise'il ja neil külas või siis mõte ka Amara ja sõbrannadega teha reisi kuhugile Ameerikas (niimoodi, et ma lendaks kuhugile ja nad kas sõidaks/lendaksid ka)... Aga see kõik väga hea õnne korral.. Sellistel hetkedel soovin, et oleksin läinud vahetusaastale Lätti, et oleks võimalus ja raha, et pere külas käia :D 

Ma olen vahetunud vahepeal osaliselt inglise keelse keskkonna vastu end.. Põhjus lihtsalt selles, et läksin sügisel ülikooli, Balti Filmi- ja Meedikooli (BFM) ning õpin inglise keelsel erialal. Varem oli mõttes minna välismaale õppima, aga kuna ma saingi BFMi sisse, siis see mõte kadus ning elu veel pikk ees, kes teab mida see toob. Lisaks pool võitu sain ikka, rahvusvahelised õppejõud, kursakaaslased ning saan õppida seda mida hing ihkab :) 
minu praeguse elu ja tegemistega te saate veel kursis olla instagramis (liisapohlak) ja snapchatis (liiisapohlak, jah 3x i)

Lisaks paar õhtut tagasi kohtasin ma oma lapsepõlve sõbrannat, keda ma polnud 15a näinud, ja tema üks esimesi lauseid oli "ma lugesin Su vahetusaasta blogi".. Ma olen siiralt ikka veel amazed  kui keegi tuleb mu juurde selle lausega ja see on üks kõige suuremaid komplimente mida inimene saab mulle teha. Täna vaatasin statistikat suures pildis, mida ma varem teinud pole, ja peab tunnistama, et kõrghetkel (detsember 2012) tehti mu blogis üle 39 000 kliki, 31päevaga!!! Mega epic! Ma pean ka tunnistama, et paaril korral kui tuju halb olnud, siis ma olen tulnud siia kommentaare lugema, need head sõnad tähendavad rohkem kui inimesed võivad arvata.. ja lisaks need paar halba kommentaari,  kunagi keegi kommenteeris siia, et ma olen printsess... Ma usun küll, et see heiter ei satu enam siia blogisse, aga mul on talle head uudised, ma leidsin lõpuks enda kodu üles -




Kansas City

Esimene öö Kansas City's möödus rahulikult.. Me magasime Amaraga all korruse telekatoas diivanil ning öösel oli keegi vastu välisust peksnud ning Amara oli üles äragnud (ma loomulikult ei kuulnud midagi). Ta arvas, et äkki tuli Zavion öösel koju niiet läks julgelt ust lahti tegema. Zavioni asemel oli seal ukse taga hoopis politsei. Nimelt oli politsei teinud oma tavalist öist ringsõitu tegemas ja nägid, et meie majal oli garaažiuks pärani lahti ning tuli põles. Garaažist läheb lukustamata uks tuppa. Ma magasin 1m kaugusel sellest uksest :))))) Õnneks midagi ei juhtunud ja Amara pani garaažiukse kinni ja mendid sõitsid edasi. Hommikul oli jälle hommikusöögi laua ääres jälle rääkida mis oli öösel juhtunud nagu paar ööd enne, kui too tüdruk meile ukse taha tuli. Good old America! Päeval sadas korralikult vihma, nii et meil väga midagi teha polnudki, niiet otsustasime minna mingisse game center'isse aega veetma. Lõpuks ikka had so much fun, olin juba unustanud kui lõbus oli (peaaegu) kogu perega...
siinkohal ma eelmine kord lõpetasin kirjutamise ja to be honest, siis ma enam väga palju ei mäleta.

Olime paar päeva Kansas Citys ja sõitsime tagasi Iowasse. Viimane õhtu oli tõsiselt kurb, see polnud lihtsalt tolle külaskäigu viimane õhtu, vaid see oli viimane õhtu mul selles majas.. Ma võisin seal küll ainult 11 kuud elada, aga need olid kõige emotsionaalsemad, vingemad ja õpetlikumad 11 kuud. Selles majas muutusin ma selleks inimeseks kes ma täna olen. Ütlesin hostemale ka, et selline tunne on nagu mu lapsepõlve kodu müüakse maha, ebareaalne kui palju mälestusi mul selle majaga on.
Niigi enamus mu sõpradest on sealt ära kolinud, nüüd ka vanemad. Tänaseks päevaks ei ela sealkandis enam ühtegi mu hostpere liiget, Amara jäi natukeseks veel Fort Dodge'i elama kui hostvanemad ära kolisid, aga nüüd ta kolis ka Des Moinesi kuhu ta ema ja Annalise kolisid.


Joy, Zavioni ja Marianne'i uus kodu


video