Thursday, August 25, 2016

back in iowa...

Jah, jube piinlik kuidas mul blogimine tagasi kodus ära vajus... AGA ma võtsin end lõpuks kokku ja kirjutan mis seal siiski toimus...

Too hommik Bethi juures ärgates sõitsime kiirelt tagasi koju, sest oli pühapäev niiet see tähendas ainult üht - kirikusse minekut. Ma ikka veel ei ole usklik, aga ma teadsin kui väga mu hostisa ootas seda, et ma tuleks, niiet ma ei saanud talle pettumust valmistada. Amara jäi koju mu toa põrandale magama (meil siiski oli seljataga 2 tunnise unega öö) ning ma tatsasin hostemaga üle tee kirikusse. NIIIII armas oli näha kõiki neid vanu (ja uusi) nägusid. Kõik vanad olijad tulid kohe kallistama ja rääkima, lisaks tutvusin mingi perega kes kolib sügisel Rootsi... Istusin ja rääkisin erinevate inimestega peale kirikut veel juttu ning peale seda juba jooksin tagasi koju, et sättida end valmis Amara lõpetamiseks.
Pärastlõunal sõitsime kooli... ALL THOSE EMOTIONS kui astusin oma vanasse kooli sisse. Kõik oli muutunud, aga samal ajal ka polnud. Seinte peal olid kooli uued plakatid ja lipud (nad nüüd Warriorsite asemel Jaguarid) ning kooli värvid (punane-must-valge) olid asendunud siniste jaguarite piltidega. Aga see õhkkond ja meeleolu täpselt nagu 3a tagasi.. Ma armastan seda kooli nii väga! See kool tegi ja andis mulle niiii palju juurde. Kui Eestis on kool koht kus lihtsalt õpitakse, siis USAs oli kool kuidagi niiii palju suurema tähendusega, see oli sõbrad, see oli perekond, see oli kogukond. Kuna mu kool liitus teise kooliga, siis nüüd on neil uus direktor. Enam pole seda nummipalli direktorit, kes tegi alati tuju heaks, vaid nüüd on selline classic USA koolidirektor, selline kes: 1. on kiilakas, 2. heal päeval teeb paar dad joke'i, 3. halvemal päeval ta mõrvab oma pilguga õpilasi. Kõik õpetajad keda ma nägin literally jooksid mind kallistama ning kõik olid niii toredad ja armastavad.. Kui ma nägin mõnda vana koolikaaslast või sõpra, siis oli täpselt kahte tüüpi reaktsioone - 1. ülevoolavalt õnnelik ja armas vastuvõtt ja tulevad kiiremaskorras rääkima-kallistama või siis 2. inimesed vaatavad mind nagu mingit kummitust ja ei suuda uskuda, et ma Iowas olen. Lisaks tavaliselt nad ei öelnud ka midagi, vaid lihtsalt vaatasid mind suurte silmadega. Ainult slightly ebamugav situastioon. Lõpetamine ise oli tüüpiline USA high school'i lõpetamine, kooli orkester mängis, näidati suurel ekraanil õpilaste beebipilte ja senior pilte. Mul oli pool ajast kananahk peal, juba lihtsalt seal saalis istudes meenusid kõik need korvpalli mängud, kus me kogu kooliga karjusime oma hääli ära või need trennid kust ma oleksin tahtnud ära põgeneda (loomulikult nüüd tunduvad need trennid nagu kõige vahvamad asjad ja teeks seda iga hetk uuesti). Peale lõpetamist õnnitleti õpilasi väljas ja tehti pilte etc.
Peale lõpetamist sõitsime Amara, Joy, Annalise ja Givannaga Des Moinesi, et õhtust süüa hostvanematega. Ma igatsesin neid perekondlike õhtusööke kus nalja ja naeru jätkub terveks õhtuks, kus kõik karjuvad üksteisest üle, et rääkida ning kus perekonna armastus on õhus. Peale õhtusööki läksime Amaraga hostvanemate auto peale ja sõitsime hoopis Kansas Citysse.. Classic mu vanemad õhtu enne - "ou Liisa, me mõtlesime, et homme võiks Kansas City'sse sõita, et näeksid ikka kogu perekonna ära". YAAAAS. Kolme tunnine sõit ehk saime lõpuks Amaraga natukene magada. Läksime siis Sarah'i ja Marianne'i juurde, kes on hostvanemate tütred ning Sarah'i kahe poja juurde. Sarah ja Marianne ostsid koos uue maja ning ma armusin üpris kiiresti nende majja, it was perfect! Ning ma nägin lõpuks oma uue nõbu ära, ehk Sarah'i kõige noorema poja. Esimene õhtu me lihtsalt istusime perega koos, rääkisime juttu ning tähistasime, et Amara ja Zavion olid just gümnaasiumi ära lõpetanud.


astus mu tuppa, vajus pörandale nokki magama :)))


mu vahetusaasta laul siiski...




2 unetundi näost näha


Amara puppy

No comments:

Post a Comment