Friday, May 13, 2016

taking off

Minu lennud Ameerikasse pole apparently kunagi igavad.. nii ka seekord. Paberil nägi lennuplaan ideaalne välja.. Tallinn-Helsinki (25min), Helsinki-Chicago (9h 10min) ning Chicago-Des Moines (55min). Reaalses elus nägi see lennuplaan selline välja, et Helsinki-Chicago lend otsustas, et tema tahab lennata 9h ja 10min asemel kümme tundi. Nii ma vaatasin lennu lõpul, et see maandumis aeg lükkub koguaeg edasi ja peas hakkas väike paanika pihta, sest kui oleks ka õigel ajal jõudnud, siis mu layover oli Chicago kohta väga lühike - 1.5h järgmise lennuki väljumiseni (ehk 50min järgmise boardinguni). Okei, lennuk oli pea tundaega kauem õhus, aga see veel polnud nii hull.. Hulluks läks see siis kui olime maandunud ja me sõitsime gate’i ja parkisime end pea 20nd minutit. Jõudsin lennukist välja samal hetkel kui mu järgmine boarding oli alustanud.. Ma olin challengiks valmis, kuigi jooksmine ei ole mu esimene mõte kui olen just 10h lennukis nokkinud ja pooleldi maganud ja lihtsalt frustreeritud olnud. Lennukist väljudes sain kohe endale uue boarding pass’i, sest kuna nii paljud pidid järgmisele lennule jooksma, siis toodi kõigi boarding pass’id gate’i ja kleebiti seina peale, niiet ma haarasin endale uue pileti ja jooks ajaga hakkas. Sain õnneks selle paberi mis laseb mind igaltpoolt kiiresti läbi, aga see mingeid imesid ka ei teinud. Esmalt jooksin passi ja viisa kontrolli. Seal tollitöötaja rõõmustas mind kohe sõnadega “you’re not gonna make it”.. peas oli ainus mõte, et ma veel tõestan, et ma saan sellega hakkama, sest soov koju jõuda oli niiiii suur. Järgmisena jooksin pagasile järgi, pagasilindi juures kohtasin üht naisterahvast kes oli ka paanikas, sest pidi minuga sama lennu peale jõudma, Panime endale game plan’i paika kust ja kuhu poole me jookseme. Pagasi ära andmine läks kiirelt, kuna meil polnud aega, siis õnneks tulid tolli inimesed meile vastu ja võtsid meie kohvrid ja viisid ise edasi.. Jooks algas, jõudsime esimese shuttle peale (jah, me pidime veel terminale vahetama). Shuttle tuli kiirelt ja juba järgmine peatus oli meie oma, tundsime end enam-vähem. Esimene tagasilöök tuli kui pidime uuesti security’st läbi minema…
Meil oli küll see kiir-rea pääse, aga see security vend otsustas, et ta võtab üle ühe meie realt inimesi… no tore. Too naine, kellega me jooksime, küsis sellelt turvatöötajalt, et kas ta ei saaks meid järjest läbi lasta, sest meil lihtsalt pole aega. Selle asemel, et kiirustada, hakkas see meest monoloogi pidama.. VAHVA, meil oli ju aega ja tahtmist teda kuulata! Jõudis minu kord kätte ja just minu korra ajal otsustas too sama härra hakata teisi õpetama, et kui jõuate security’sse siis teie pass peab olema lahti ja näitas kuidas pilet peab olema sellest oranžist asjast väljas.. ainuke mõte peas oli, et here we go again… aint nobody got time for that.

Jõudsin siis selle lindini, et oma isiklikud asjad peale panna, kõik läks hästi, sain kiirelt kontrollist läbi… Ainult, et just siis kui ma hakkasin oma asju teiseltpoolt nägema, otsustas keegi mingi asja lindi vahele ajada, niiet see naine kes linti liigutas pani selle seisma ja läks asja ise korda ajama… Ma nägin oma asju… aga ma ei saanud neid kätte… Peale kõiki neid komistusi ma olin kaotanud 10 minutit ja mul oli jäänud ainult paar minutit, et jõuda oma väravasse (lubati oodata kuni 10 min enne lennuki väljumist).. Loomulikult oli minu värav kõige kaugemas terminali otsas.. aga me siis oma kambaga (leidsime vahepeal inimesi kes kiirustasid Des Moinesi lennukile) hakkasime jooksma elu eest.. Lõpp paistis ja tunne oli hea, kas me tõesti saimegi sellega hakkama.. LOL EI SAANUD. Me jõudsime väravasse 1 min liiga hilja ja naine JUST pani lennuki ukse kinni (me veel nägime seda) ning lennufirma saab suure trahvi kui nad avavad lennuki ukse peale kinni panemist… nii et seal me olime, 4 frustreeritud inimest ja mina, kes esimese asjana lihtsalt nutma hakkas. Ma olin olnud selleks ajaks üleval 20h ja kuulda sõnu "täna ei lähe rohkem ühtegi lendu Des Moines'i" oli nagu löök selga. Kuna see kõik oli lennukompanii viga, siis meid paigutati õnneks tasuta hotellidesse ning saime järgmiseks hommikuks uue pileti tasuta. 
Need inimesed kellega me koos jooksime olid niiiii toredad, ma sain aru taaskord miks ma ameeriklasi armastan nii palju. Kõik olid vaimustuses kuidas ma olin siin vahetusaastal ning kõigil oli minust kahju, et ma ei saanud oma hostpere juurde niiet nad olid suureks toeks tollel hetkel. Vähemalt sain peatselt hotelli ning uni tuli kiiremini kui kunagi varem.

Järgmine hommik olin lennujaamas juba kell 5 hommikul ning kõik läks plaani järgi. Väravasse jõudes nägin kohe tuttavaid nägusi ja kõik tulid kallistama ja rääkisid kui hea meel neil mind näha on ja küsisid kuidas öö möödus. Lennujaamas istudes ma vaatasin kõrvale ning sain aru, jah, ma olen Ameerikas, sest mingi täiskasvanud mees istus seal, superman'i pidžaamas ning mängis oma väikse koeraga kes tal süles oli. 

tundaega hiljem, ning ma olingi juba kodus, Iowas! :) 

lend Helsinkist Chicagosse oli nii mugav kui üldse olla sai, sest 60-70% lennukist oli tühi ja sai laiuatada. Ma istusin mingi härra kõrval, kes oli Chicago lähedalt pärit, aga ütles, et käib Helsinkis u 10x 1.5aasta jooksul. Küsis Eesti kohta väga palju... Ütles, et Helsingis kuuleb koguaeg "Estonia ja Estonia" aga ta pole kunagi teadnud mis see on, niiet ma tegin talle korraliku geograafiatunni koos kaartide ja asjadega. Unustage Eesti Nokia, mina panengi Eesti maailmakaardile, sest ma lennukites ka muud ei teinud kui seletasin inimestele, et ma pole narniast pärit.

mu golden ticket

5am Chicago




No comments:

Post a Comment