Saturday, May 14, 2016

Amara lõpupidu

Kohale jõudes tuli mulle Maddie vastu, sest Amara pidi enda lõpupeoks valmistuma ja vanemad olid veel Kansas City's.
Maddiet nähes me lihtsalt mõlemad jooksime ja kallistasime ja hea, et nutma ei hakanud. Kõik ümberringi vaatasid meid heldimusega ning need naised kellega ma eelmine õhtu koos Chicago lennujaamas aega veetsin, vaatasid meid ja pärast tulid kallistama jälle, et neil niii hea meel mu üle ja, et see nii üle mõistuse armas reunion. 
Sõitsime lennujaamast koju, 1.5 tundi täis naeru ja meenutasime neid aegu kui ma veel elasin siin ja see kõik oli kuidagi niiii südantsoojendav, nii veider on siin tagasi olla, nii palju emotsioone ning mälestusi.
Koju jõudes pidime ootama kuni Amara tuleb, sest ma unustasin koduvõtme eestisse, loomulikult. Amara oli teel koju nutnud, sest ta ei jõudnud ära oodata mil mind näha. Kui ta jõudis, siis tulime kohe mu vanasse tuppa, lihtsalt istusime tükkaega maas ja olime kõik nii õnnelikud ja rääkisime juttu ja korra oli selline tunne nagu ma polekski 2 aastat ära olnud.
Kuna ma olin maganud eelmine öö 4 tundi, siis ma jäin peatselt magama ja magasin pool päeva maha. Kui ma üles ärkasin olid vanemad vahepeal koju tulnud. Jooksin kohe alla neid kallistama (ma ei tea mitu korda me vanematega õhtu jooksul kallistasime, iga kord kui nägime vist). Vanemad hakkasid peatselt Amara graduation party'le minema ning ma jäin veel koju sättima ning Maddie ja Kayla tulid mulle järgi. Sinna jõudes oli niiii veider tunne, sest ma tundsin kuidas kõik pilgud minul olid kui ma kohale jõudsin, see kõik oli nii overwhelming, aga samal ajal oli niiiii tore näha kõiki. Rääkisin ühe naisega, kes mu perega väga lähedane ja kes käib oma mehega meie kirikus ning kellega ma suhtlesin terve oma vahetusaasta, nad hoidsid mind väga. Küsisin siis temalt, et kus ta mees on, et miks teda siin pole, sest Amara nagu nende teine tütar.. Tuleb välja, et too mees on väga haige ja mu süda lihtsalt murdus kui too naine ütles, et "ma loodan, et jumal võtab ta varsti enda poolele, sest see pole enam elu mida ta elab, ta vaevu suudab teadvusel püsida päeval, aga me kanname tema eest nii head hoolt kui suudame"..
Veetsime seal umbes 3 tundi aega, rääkisime kõigiga juttu, tegime pilte ning sõin head Ameerika toitu. Mega tore õhtu oli. Kayla ütles mingi hetk, et ma räägiks midagi oma emakeeles.. rääkisin siis paar lauset ja ta oli mingi "mis keel see oli" ja ma ütlesin, et eesti keel ja vastuseks sain "oh you have your own language?? i thought u spoke russian over there"... mida ma tegin siis terve vahetusaasta, ma endaarust kordasin ja kordasin, et ma pole venelane :D:D oh well.

Jõudsime koju ca 10 õhtul, istusime veel Amara ja vanematega köögis ja rääkisime juttu. Kuidagi lõpuks ikka teemad läksid veidraks ja hakkasime rääkima kuidas kodudesse murtakse sisse ja Amara ütles, et tal on pipragaas ja hostisa näitas, et tal mingi kirve moodi asi igaksjuhuks kindlas kohas kui midagi peaks juhtuma... olime just selle teemaga lõpetanud ja siis läksime kõik oma tubadesse, et magama minna.. Nii armas oli kuidas mu hostisa tuli mu tuppa õhtul ja oli mingi "Sa tead ikka, et Sa võid minna alla ja süüa ükskõik mida Sa leiad kappidest v külmkapist või kui und ei tule, siis Netflix alati töötab, et see on ikka veel ka Sinu kodu". See oli lihtalt niiii armas ja ma sain aru, et sellest hetkest mil ma siia jõudsin, mul oli kohe tunne, et ma olen kodus, mitte lihtsalt külas mingite inimeste juures kellega ma elasin.

Kui kõik olid oma tubades ja valmis magama minema, siis ma kuulsin väljas mingit prõmmumist (mu tuba välisukse kohal) ja ma eeldasin, et äkki müristab, sest äiksetorm pidi olema öösel.. Aga mingi hetk ma kuulsin kuidas Amara jookseb mu hostvanemate tuppa ja karjub, et "somebody's at the door" ja siis ma sain aru, et see prõmmumine pole ilm, vaid keegi reaalselt peksab meil vastu välisust. Järgmine hetk kuulsin kuidas hostisa jooksis alla ja Amara jooksis mu tuppa ja hakkas pipragaasi otsima... Ta käis all ja tuli tagasi üles ja ütles, et keegi tegi avarii, aga, et "it might be a set up" ja palus, et ma tuleks ka alla.. Ma olin hetkega nii shokis ja ma olin mingi nope, mitte mingil juhul, ma ei liigu siit voodist.. Õnneks tuli välja, et tegu oli Amara töökaaslase tütrega ning ta oli miili kaugusel autoga üle katuse käinud ning see hetk kui ta auto üle katuse käis, siis kogu salong oli segi, nii et ta ei leidnud oma telefoni üles, niiet ta ronis aknast välja ja hakkas öösel mööda teed jooksma põldude vahel ja meie maja oli ainus kus tuled põlesid. Ta ema tuli talle varsti järgi ja tollel neiul oli paar haava peas ja käsi välja väänatud, aga temaga saab kõik korda.. Kohe esimene õhtu ja ma sain seda õiget Ameerikat tunda.. Peale seda oli ikka päris jube magama jääda.

Lisaks õhtul kui me rääkisime juttu, siis hostema lausus, et neil paar plaani selle nädala jooksul, ehk homme peale kirikut ja Amara lõpetamist me sõidame Kansas City'sse ööks-kaheks :)



mu väike õde all grown up 




SLAV SQUAT.. ma too hetk sain aru miks inimesed võisid arvata, et ma venelane :'D


No comments:

Post a Comment