Monday, May 16, 2016

Day 2

Esimene öö möödus rahulikult, aint et kell 5 hommikul otsustas mu aju, et eestis-on-kell-juba-piisavalt-palju ja ma ei saanud enam magada (isegi kui ma olin maganud aint 5h ja eelmine öö 3h)…Istusin kella 7ni hommikul üleval, lugesin Eesti uudiseid, rääkisin oma peiksiga juttu ning ootasin millal uni tuleb tagasi. Hommikul ärkasin Maddie sõnumite peale ning teistel oli päevaks juba plaan paigas.. 
Amara lõpetas kell 4 töö, nii et selle ajani ma vaatasin eurovisiooni (aitäh hola programm, mis pettis mu arvuti ära arvamaks, et ma olen Eestis ja sain kuulata Juurt ja Kivirähki <3333). Ma lihtsalt pean siinkohal ära mainima, et kuigi Eesti ei saanud finaali, ma ei saaks Jüri üle rohkem uhke olla! Meie oma YFUkas, alles vallutasin temaga ELOl hommikuvõimlemise kavaga Väike-Maarja kooli lava ja nüüd ta (põhimõtteliselt) vallutas ka eurovisioonilava! 
Igatahes, ma olin väga elevil ja rõõmus eurovisiooni üle (õnneks ma hääletust ei näinud ja poole laule ka mitte, sest mehed stuudios olid palju huvitavamad), aga siiski!! Istusin üksinda voodis keset päeva, teki all, sõin igast jama ning rõõmustasin omaette. Enne hääletuse algust jõudis Amara töölt koju ning Maddie jõudis temaga samal ajal meile. Panime kiirelt asjad kokku ning panime Des Moinesi poole ajama. Läksime Bethile külla (ta käis meie koolis, oli koos Maddiega senior). Ta elab tohutult armsas korteris, selline classic USA korter, aint, et seal oli 3 magamistuba ja ta elas seal üksinda. Chillisime natuke seal, sättisime end valmis ja läksime Stand Up Comedy’t vaatama-kuulama. Ma olen käinud paaril korral killukeldril ja ootasin midagi sarnast… Aga see oli veel 100x parem, meil kõigil oli vist mingil hetkel pisarad silmas naermisest. Esinesid 2 tumedanahalist meest ning üks latiino naine.. Nad olid pärit Chicagost ja New Yorkist ja appii no, see polnud okei mis huumor seal oli. Mul on päris tobe ja lapsik ja veider huumor…ja ma sobisin sinna ruumi niii hästi :)) Lisaks on juba comedy’t lõbusam vaadata USAkatega, sest nad teevad lärmi ja elavad kaasa kõigele, samal ajal kui eestlased muigavad vaikselt õlleklaasi taga. No matter what, Eesti või USA, kõik comedy night’id kus ma käinud olen on mega lahedad to be honest!
Peale comedy night’i läksime tagasi Bethi juurde, paar nende sõpra tuli ja veel mu 2 vana kooliõde. Üks kutt oli saksamaalt,i keoli kolinud väiksena juba Iowasse ja rääkis kuidas igatseb euroopat ja tahab nii väga Saksamaale tagasi kolida.. Vahva oli lõpuks, et oli keegs nägi Iowa inimesi samasuguse pilgu läbi nagu mina ja kuulda tema jutte ja arvamusi. Õhtu lõpuks me saime aru, et me olime istunud kogu grupiga lihtsalt ringis 4-5h ja rääkinud, presidendivalimistest, terrorismist, pagulastest, ISISest, dark web’ist, narkootikumidest, illuminatist, 9/11st, pentagonist, vandenõuteooriatest ja ühesõnaga kõigest mis minule huvi pakub ja mida ma olen läbi ja lõhki uurinud (v.a ISIS, pagulased ja narkootikumid)… Otherwise ma teiste teemadega suht nerd olnud ja reachers paper’eid lugenud, sest kuigi kõik need teemad panevad Sind maailma vihkama natukene ja Sa saad aru, et Sa ei taha elada enam siin planeedil, on see siiski väga huvitav. Kui keegi ei taha täna öösel magada, siis lugege mis koht on deep web, väga jube, 10/10 ei soovita. (natuke kardan sellest kirjutada). Kutid rääkisid narkost mis on levima hakanud (USAs levivad periooditi erinevad narkootikumid erinevatel aegadel nagu ma olen aru saanud..) Üks kutt näitas videoid sellisest narkost nagu waka. Ma ausõna ei saa aru mis inimestel peas toimub, et midagi sellist teha või üldse mõelda selle tegemise peale. Vaatasime videoid ning see reaalselt muudab inimesed kõndivateks zombideks.. Nt ühes videos üks mees lihtsalt jooksis mööda autosi ja jooksis enda peaga autoklaase katki... For what bro? Paraku see vist on levima hakanud mu kodukandis ja see hetk ma küll mõtlesin, et thank god, et Eestis pole nii paljusid selliseid asju nagu USAs, sest see on nii õudne.

ÜHESÕNAGA siis jah.. leidsin end kell 5 hommikul elutoas madratsi peal pikali Amaraga, teised ümber diivanitel pool-magavalt ning vestlused jätkusid. Too hetk ma sain aru, mul võttis ainult paar aastat aega, aga ma lõpuks kuulsin USAkate siiraid arvamusi asjadest mis maailmas toimub… Kui nüüd aus olla, siis ma ootasin midagi hullemat. Aga ei, nendega sai täitsa argumenteerida ja sain uusi ja huvitavaid asju kuulda nende presidendikanditatuurist ja mis toimub USA valituses (even tho ma võtsin sellist ainet koolis nagu American Government, ma ei  tea sellest midagi, sest noh see aine oli full häma ning ma ei õppinud mitte midagi).Mina vajusin mingi hetk ära ja peatselt kuidagi läbi une panin tähele, et teised lahkusid ja me panime Amaraga kuidagi endale äratuse - saime 2 ilusat tundi magada! Aga vot niii tore ja vahva ja rahulik õhtu oli, ma poleks midagi sellist oodanud ameeriklastest kui aus olla! olen õnnelik!




mängisime mingit lauamängu.. Sakslane tegi natuke nalja oma ühe vastusega 
(andke andeks halva nalja pärast)


Saturday, May 14, 2016

Amara lõpupidu

Kohale jõudes tuli mulle Maddie vastu, sest Amara pidi enda lõpupeoks valmistuma ja vanemad olid veel Kansas City's.
Maddiet nähes me lihtsalt mõlemad jooksime ja kallistasime ja hea, et nutma ei hakanud. Kõik ümberringi vaatasid meid heldimusega ning need naised kellega ma eelmine õhtu koos Chicago lennujaamas aega veetsin, vaatasid meid ja pärast tulid kallistama jälle, et neil niii hea meel mu üle ja, et see nii üle mõistuse armas reunion. 
Sõitsime lennujaamast koju, 1.5 tundi täis naeru ja meenutasime neid aegu kui ma veel elasin siin ja see kõik oli kuidagi niiii südantsoojendav, nii veider on siin tagasi olla, nii palju emotsioone ning mälestusi.
Koju jõudes pidime ootama kuni Amara tuleb, sest ma unustasin koduvõtme eestisse, loomulikult. Amara oli teel koju nutnud, sest ta ei jõudnud ära oodata mil mind näha. Kui ta jõudis, siis tulime kohe mu vanasse tuppa, lihtsalt istusime tükkaega maas ja olime kõik nii õnnelikud ja rääkisime juttu ja korra oli selline tunne nagu ma polekski 2 aastat ära olnud.
Kuna ma olin maganud eelmine öö 4 tundi, siis ma jäin peatselt magama ja magasin pool päeva maha. Kui ma üles ärkasin olid vanemad vahepeal koju tulnud. Jooksin kohe alla neid kallistama (ma ei tea mitu korda me vanematega õhtu jooksul kallistasime, iga kord kui nägime vist). Vanemad hakkasid peatselt Amara graduation party'le minema ning ma jäin veel koju sättima ning Maddie ja Kayla tulid mulle järgi. Sinna jõudes oli niiii veider tunne, sest ma tundsin kuidas kõik pilgud minul olid kui ma kohale jõudsin, see kõik oli nii overwhelming, aga samal ajal oli niiiii tore näha kõiki. Rääkisin ühe naisega, kes mu perega väga lähedane ja kes käib oma mehega meie kirikus ning kellega ma suhtlesin terve oma vahetusaasta, nad hoidsid mind väga. Küsisin siis temalt, et kus ta mees on, et miks teda siin pole, sest Amara nagu nende teine tütar.. Tuleb välja, et too mees on väga haige ja mu süda lihtsalt murdus kui too naine ütles, et "ma loodan, et jumal võtab ta varsti enda poolele, sest see pole enam elu mida ta elab, ta vaevu suudab teadvusel püsida päeval, aga me kanname tema eest nii head hoolt kui suudame"..
Veetsime seal umbes 3 tundi aega, rääkisime kõigiga juttu, tegime pilte ning sõin head Ameerika toitu. Mega tore õhtu oli. Kayla ütles mingi hetk, et ma räägiks midagi oma emakeeles.. rääkisin siis paar lauset ja ta oli mingi "mis keel see oli" ja ma ütlesin, et eesti keel ja vastuseks sain "oh you have your own language?? i thought u spoke russian over there"... mida ma tegin siis terve vahetusaasta, ma endaarust kordasin ja kordasin, et ma pole venelane :D:D oh well.

Jõudsime koju ca 10 õhtul, istusime veel Amara ja vanematega köögis ja rääkisime juttu. Kuidagi lõpuks ikka teemad läksid veidraks ja hakkasime rääkima kuidas kodudesse murtakse sisse ja Amara ütles, et tal on pipragaas ja hostisa näitas, et tal mingi kirve moodi asi igaksjuhuks kindlas kohas kui midagi peaks juhtuma... olime just selle teemaga lõpetanud ja siis läksime kõik oma tubadesse, et magama minna.. Nii armas oli kuidas mu hostisa tuli mu tuppa õhtul ja oli mingi "Sa tead ikka, et Sa võid minna alla ja süüa ükskõik mida Sa leiad kappidest v külmkapist või kui und ei tule, siis Netflix alati töötab, et see on ikka veel ka Sinu kodu". See oli lihtalt niiii armas ja ma sain aru, et sellest hetkest mil ma siia jõudsin, mul oli kohe tunne, et ma olen kodus, mitte lihtsalt külas mingite inimeste juures kellega ma elasin.

Kui kõik olid oma tubades ja valmis magama minema, siis ma kuulsin väljas mingit prõmmumist (mu tuba välisukse kohal) ja ma eeldasin, et äkki müristab, sest äiksetorm pidi olema öösel.. Aga mingi hetk ma kuulsin kuidas Amara jookseb mu hostvanemate tuppa ja karjub, et "somebody's at the door" ja siis ma sain aru, et see prõmmumine pole ilm, vaid keegi reaalselt peksab meil vastu välisust. Järgmine hetk kuulsin kuidas hostisa jooksis alla ja Amara jooksis mu tuppa ja hakkas pipragaasi otsima... Ta käis all ja tuli tagasi üles ja ütles, et keegi tegi avarii, aga, et "it might be a set up" ja palus, et ma tuleks ka alla.. Ma olin hetkega nii shokis ja ma olin mingi nope, mitte mingil juhul, ma ei liigu siit voodist.. Õnneks tuli välja, et tegu oli Amara töökaaslase tütrega ning ta oli miili kaugusel autoga üle katuse käinud ning see hetk kui ta auto üle katuse käis, siis kogu salong oli segi, nii et ta ei leidnud oma telefoni üles, niiet ta ronis aknast välja ja hakkas öösel mööda teed jooksma põldude vahel ja meie maja oli ainus kus tuled põlesid. Ta ema tuli talle varsti järgi ja tollel neiul oli paar haava peas ja käsi välja väänatud, aga temaga saab kõik korda.. Kohe esimene õhtu ja ma sain seda õiget Ameerikat tunda.. Peale seda oli ikka päris jube magama jääda.

Lisaks õhtul kui me rääkisime juttu, siis hostema lausus, et neil paar plaani selle nädala jooksul, ehk homme peale kirikut ja Amara lõpetamist me sõidame Kansas City'sse ööks-kaheks :)



mu väike õde all grown up 




SLAV SQUAT.. ma too hetk sain aru miks inimesed võisid arvata, et ma venelane :'D


Friday, May 13, 2016

taking off

Minu lennud Ameerikasse pole apparently kunagi igavad.. nii ka seekord. Paberil nägi lennuplaan ideaalne välja.. Tallinn-Helsinki (25min), Helsinki-Chicago (9h 10min) ning Chicago-Des Moines (55min). Reaalses elus nägi see lennuplaan selline välja, et Helsinki-Chicago lend otsustas, et tema tahab lennata 9h ja 10min asemel kümme tundi. Nii ma vaatasin lennu lõpul, et see maandumis aeg lükkub koguaeg edasi ja peas hakkas väike paanika pihta, sest kui oleks ka õigel ajal jõudnud, siis mu layover oli Chicago kohta väga lühike - 1.5h järgmise lennuki väljumiseni (ehk 50min järgmise boardinguni). Okei, lennuk oli pea tundaega kauem õhus, aga see veel polnud nii hull.. Hulluks läks see siis kui olime maandunud ja me sõitsime gate’i ja parkisime end pea 20nd minutit. Jõudsin lennukist välja samal hetkel kui mu järgmine boarding oli alustanud.. Ma olin challengiks valmis, kuigi jooksmine ei ole mu esimene mõte kui olen just 10h lennukis nokkinud ja pooleldi maganud ja lihtsalt frustreeritud olnud. Lennukist väljudes sain kohe endale uue boarding pass’i, sest kuna nii paljud pidid järgmisele lennule jooksma, siis toodi kõigi boarding pass’id gate’i ja kleebiti seina peale, niiet ma haarasin endale uue pileti ja jooks ajaga hakkas. Sain õnneks selle paberi mis laseb mind igaltpoolt kiiresti läbi, aga see mingeid imesid ka ei teinud. Esmalt jooksin passi ja viisa kontrolli. Seal tollitöötaja rõõmustas mind kohe sõnadega “you’re not gonna make it”.. peas oli ainus mõte, et ma veel tõestan, et ma saan sellega hakkama, sest soov koju jõuda oli niiiii suur. Järgmisena jooksin pagasile järgi, pagasilindi juures kohtasin üht naisterahvast kes oli ka paanikas, sest pidi minuga sama lennu peale jõudma, Panime endale game plan’i paika kust ja kuhu poole me jookseme. Pagasi ära andmine läks kiirelt, kuna meil polnud aega, siis õnneks tulid tolli inimesed meile vastu ja võtsid meie kohvrid ja viisid ise edasi.. Jooks algas, jõudsime esimese shuttle peale (jah, me pidime veel terminale vahetama). Shuttle tuli kiirelt ja juba järgmine peatus oli meie oma, tundsime end enam-vähem. Esimene tagasilöök tuli kui pidime uuesti security’st läbi minema…
Meil oli küll see kiir-rea pääse, aga see security vend otsustas, et ta võtab üle ühe meie realt inimesi… no tore. Too naine, kellega me jooksime, küsis sellelt turvatöötajalt, et kas ta ei saaks meid järjest läbi lasta, sest meil lihtsalt pole aega. Selle asemel, et kiirustada, hakkas see meest monoloogi pidama.. VAHVA, meil oli ju aega ja tahtmist teda kuulata! Jõudis minu kord kätte ja just minu korra ajal otsustas too sama härra hakata teisi õpetama, et kui jõuate security’sse siis teie pass peab olema lahti ja näitas kuidas pilet peab olema sellest oranžist asjast väljas.. ainuke mõte peas oli, et here we go again… aint nobody got time for that.

Jõudsin siis selle lindini, et oma isiklikud asjad peale panna, kõik läks hästi, sain kiirelt kontrollist läbi… Ainult, et just siis kui ma hakkasin oma asju teiseltpoolt nägema, otsustas keegi mingi asja lindi vahele ajada, niiet see naine kes linti liigutas pani selle seisma ja läks asja ise korda ajama… Ma nägin oma asju… aga ma ei saanud neid kätte… Peale kõiki neid komistusi ma olin kaotanud 10 minutit ja mul oli jäänud ainult paar minutit, et jõuda oma väravasse (lubati oodata kuni 10 min enne lennuki väljumist).. Loomulikult oli minu värav kõige kaugemas terminali otsas.. aga me siis oma kambaga (leidsime vahepeal inimesi kes kiirustasid Des Moinesi lennukile) hakkasime jooksma elu eest.. Lõpp paistis ja tunne oli hea, kas me tõesti saimegi sellega hakkama.. LOL EI SAANUD. Me jõudsime väravasse 1 min liiga hilja ja naine JUST pani lennuki ukse kinni (me veel nägime seda) ning lennufirma saab suure trahvi kui nad avavad lennuki ukse peale kinni panemist… nii et seal me olime, 4 frustreeritud inimest ja mina, kes esimese asjana lihtsalt nutma hakkas. Ma olin olnud selleks ajaks üleval 20h ja kuulda sõnu "täna ei lähe rohkem ühtegi lendu Des Moines'i" oli nagu löök selga. Kuna see kõik oli lennukompanii viga, siis meid paigutati õnneks tasuta hotellidesse ning saime järgmiseks hommikuks uue pileti tasuta. 
Need inimesed kellega me koos jooksime olid niiiii toredad, ma sain aru taaskord miks ma ameeriklasi armastan nii palju. Kõik olid vaimustuses kuidas ma olin siin vahetusaastal ning kõigil oli minust kahju, et ma ei saanud oma hostpere juurde niiet nad olid suureks toeks tollel hetkel. Vähemalt sain peatselt hotelli ning uni tuli kiiremini kui kunagi varem.

Järgmine hommik olin lennujaamas juba kell 5 hommikul ning kõik läks plaani järgi. Väravasse jõudes nägin kohe tuttavaid nägusi ja kõik tulid kallistama ja rääkisid kui hea meel neil mind näha on ja küsisid kuidas öö möödus. Lennujaamas istudes ma vaatasin kõrvale ning sain aru, jah, ma olen Ameerikas, sest mingi täiskasvanud mees istus seal, superman'i pidžaamas ning mängis oma väikse koeraga kes tal süles oli. 

tundaega hiljem, ning ma olingi juba kodus, Iowas! :) 

lend Helsinkist Chicagosse oli nii mugav kui üldse olla sai, sest 60-70% lennukist oli tühi ja sai laiuatada. Ma istusin mingi härra kõrval, kes oli Chicago lähedalt pärit, aga ütles, et käib Helsinkis u 10x 1.5aasta jooksul. Küsis Eesti kohta väga palju... Ütles, et Helsingis kuuleb koguaeg "Estonia ja Estonia" aga ta pole kunagi teadnud mis see on, niiet ma tegin talle korraliku geograafiatunni koos kaartide ja asjadega. Unustage Eesti Nokia, mina panengi Eesti maailmakaardile, sest ma lennukites ka muud ei teinud kui seletasin inimestele, et ma pole narniast pärit.

mu golden ticket

5am Chicago