Thursday, July 17, 2014

Kansas City: part 2

Teisel päeval lasime korralikult und.. kõik mööda elutuba laiali :D Hommikul oli Zavion juba kell 6 pidanud ärkama, et minna jalkatrenni.. See on räme USAs, et kooli spordivärgid on ka suvel ja nad reaalselt ärkavadki suvel kell 6 hommikul, et minna trenni ja siis lähevad tagasi koju magama, well, good for them vähemalt. Kui me ärkasime üles, siis venisime nats mööda maja ringi ja siis otsustasime minna Pizza Ranchi sööma… See koht on lihtsalt paradiis, maksad mingi 8 dollarit ja siis võid süüa nii palju salatit, pizzat ja muid värke nii palju kui tahad, lõpuks meil oli nii halb olla, et me lihtsalt veeresime sealt ära :D Eile oli lihtsalt niiiii räme palav väljas (mingi hetk oli 35 kraadi, mina kui tüüpiline eestlane tundsin, et olen põrgusse jõudnud). Läksime peale söömist tagasi koju (või noh Sarah’i majja) ja appi kui naljakas hetk oli.. Jõudsime maja ette, võtsime oma asjad ja kõndisime majja sisse, kõik läksime otse diivanile sõnagi lausumata, viskasime end lebosse kuidagi ja tõmbasime teki peale ja vaatasime telekat mis oli juba sees.. Mingi hetk me saime aru, kui debiilsed me oleme, et see kõik tuli nii loomulikult, et tuled majja, viskad end teki alla ja jõllitad telekad, siiski USA. Olime pikali veel tükk aega, sest lihtsalt selline kuumus väsitab räigelt ja kella 4 aeg otsustasime minna shoppama. Läksime ühte outlet mall’i mis asus teises Kansas City poolel, Kansase osariigis.. Teel sinna Amara sõitis ja mina andsin talle juhiseid iphone’st.. Appi, kelle idee oli anda GPS välismaalase kätte :D mingi hetk oli vaja ära keerata, aga ma ei pannud seda tähele ja siis viimasel hetkel “NOW RIGHT” ja Amara lasi pidurid blokki.. :D tal oli räme road rage vahepeal, sest ma ei saanud oma eluga hakkama. Aga jõudsime vähemalt kohale. 30 kraadises kuumuses pole hea mõte minna kaubanduskeskusesse kus kõik poed on väljas, ehk käid koguaeg sisse-välja-sisse-välja. Aga see oli mega cool kaubanduskeskus, sest kuna see outlet mall, siis olid poed suured ja odavad. Nt Forever 21 polnud nii “outlet” vaid seal olid lihtsalt paljud asjad allahinnatud, aga nt converse oli kõik asjad nö “lao hinnaga”, ehk ma sain endale tennised vaid 30 dollari eest, kui poe hind on 50 dollarit. Käisime igatahes seal veetsime mitu tundi ja siis läksime tagasi koju.
Päras jõudsime kella 10 aeg koju ja viskasime end pikali jälle.. Vaatasime telekat ja hiljem tuli Zavion ka koju ja ühines meiega. Lõpuks istusime ikka poole ööni üleval, rääkisime ja tegime nalja. 



keset kaubanduskeskust oli mingi jurassic park

kuulsime mingeid hääli ja Amara jooksis peitu...



väljas sadas sellist rahuliku harju keskmist vihma lul

ma räägin mul kõige lahedam hostisa :D

Monday, July 7, 2014

Kansas City: part 1

Esimene päev: iowast Kansas City'sse

Juba hommikul oli tunne, et roadtrip jääb ära, sest alguses pidime minema koos Maddie, Amara, Olivia ja Kaylaga, aga viimased 2 ei saanudki lõpuks tulla - tüüpiline usa. Kella 1 aeg hakkasime igatahes sõitma Amara ja Maddie'ga, kui me olime esimese ristmiku juures, siis saime aru, et me juba ei olnud kindel kuhu pöörata, niiet läksime tagasi, et võtta Marci autost GPSi värk... Well, tuli välja, et Marc oli unustanud auto lahti teha ja läks võtmetega ära, niiet sinna see GPS jäi.. 3 mitte kõige teravamat pliiatsit hakkasid omalkäel Kansas City poole sõitma.. korralik seiklus :D tegelt polnud absoluutselt midagi hullu, sest me saime telefoni GPSiga hakkama ja suurtel kiirteedel olid sildid igalpool. Sõit võttis aega natuke üle 4 tunni, aga 2 nii hea sõbrannaga, keda pole üle aasta näinud, lihtsalt ei saanud igav hakata. Natuke jube oli ainult sõita, sest mitu korda võeti autosi maha meie eest või tagant ja siis oli Amara "oh f', i have no idea how fast i can drive here... anyways if the cops take us down, Liisa, you start crying and say you're from europe and we say we're from iowa".. Üpriski hea masterplan. Lisaks oli minujaoks veider, et selle sõidu jooksul nägin vähemalt 6-7 surnud looma tee ääres...

Ööbime Kansas City's oma hostõe Sarahi juures. Kui jõudsime ta majja, siis kedagi polnud kodus, aga saime koodiga sisse garaažist, niiet tassisime oma asjad sisse ja viskasime juba jalad seinale :D hiljem tuli Sarah ja Zavion koju ja läksime kõik muusikali vaatama. Sarahi sõbranna mängis seal muusikalis ja siis sai tasuta seda vaatama minna! Muusikaliks oli "Hairspay" ja appi, see oli nii rassistlike naljadega minuarust, aga samal ajal ma naersin ikka korralikult :D muusikalis oli koht, kus tüdruk tõi poisi koju (valge tüdruk, tumedanahaline poiss) ja siis ema astub majja ja laseb: "there's a black person in my house... how can i find a buyer for the house now?!", aga kõige vahvam oli see, et Pat (Sarahi ex-mees, kes on ka tumedanahaline, naeris kõige kõvemini nende naljade üle) :D ja ma leidsin sealt muusikalist lause mis sobib täpselt minu eluga: "it was so dramatic that i forgot to cry." Muusikal ise toimus õues (väljas oli kell 8 õhtul 28 kraadi, see on hull mis siin toimub). Õnneks meil olid matkatoolid ja toitu ja cooler täis igasuguseid karastusjooke ja vett! Kõik inimesed olid rämadate söökide ja jookidega, et ikka mugav oleks.. america.. 

Peale seda käisime veel öösel poes ja Pat tõi meid koju. Ma ei mõista kunagi oma hostpere värke, nt see hostõde kelle juures me oleme, ta lahutas sellest mehest end ära, on nüüd järgmisest mehest rase, aga seal näidendil hoidis ta oma ex mehega jälle käest kinni... aga eile öösel tuli ta praegune kutt siia.. nope, ma isegi ei viitsi seda mõista kuidagi :D aga muidu oli mega cool seal näidendil ja pärast koju trippida, häälepaelad sai lihtsalt ära lauldud ja Pat on kõige haigem juht.. Tal on räme maastur ja siis ta lihtsalt sõidab seal kus ta tahab :D jälle kuskilt sõitis üle muru ja savilt keeras tee peale.. why not, it's a free country.

Koju jõudsime mingi südaöö paiku ja mõtlesime algul, et lähme kohe magama, but no. Istusime veel kaua koos Amara, Maddie ja Zavioniga elutoas ja terrassil ja igalpool. Ebanormaalselt nalja sai lihtsalt.. Umbes 4-5 aeg hommikul jäime magama, Maddie ja Amara jäid põrandal magama, ma diivanil ja Zavion voodis.. Kõik lihtsalt vajusid kus pehme oli.

siiski Ameerika - cheeseballs!!!



ja me olime veel ees võrreldes enamikega


vahepeal tegime Pat'i kodus selfie'se, vist oleksin pidanud tegema majast ka pilti, sest see oli ebanormaalselt ilus... aga Amara - mina - Maddie



parim öine snäkk 

kell 2 öösel high school musical karaoke, sest 'MURICA


Zavion & Sarah

... ma olen isegi üllatunud, et ma nii usinalt siin kirjutan, kuigi väga motivatsiooni pole.. niiet loodan, et vähemalt keegi loeb seda :D:D

Sunday, July 6, 2014

4th of july

Hommikul oli kohe Gowrie’s suur paraad iseseisvuspäeva puhul, aga ma sinna ei läinud, sest ma lihtsalt ei suutnud end kell 10 hommikul üles ajada (ajavahe andis korralikult tunda). Kõik teised läksid paraadile, aga Marianne jäi koju ja ootas ära kuni ma üles ärkasin ja hommikust sõin ja siis viis mind ka Gowriesse, sest terve päev oli igalpool erinevad tegevused mööda linna. Jõudsime Gowriesse ja läksime parki kus mingi bänd esines ja oli Ameerika autode näitus ja erinevad tegevused. Kui me jõudsime Gowrie mul hakkas kohe sees keerama, sest sain aru, et ma pean kohe oma sõprade-sõbrannadega silmitsi seisma, aga awkward nagu ma olen, siis ma lihtsalt hakkasin kartma :D Kui jõudsime linna sisse, siis ma juba nägin igalpool väljas koolikaaslasi istumas oma hoovides (kõigi hoovid oli lihtsalt inimesi täis, kõikide sugulased-nõbud-tädid-onud-koerad-papagoid olid kokku tulnud, siiski iseseisvuspäev). Olime natuke aega seal pargis, nägin mitut koolikaaslast, osad ei teadnud, et ma olen tagasi, niiet osad inimesed lihtsalt hakkasid kiljuma või tulid suurte silmadega minu juurde ja küsisid “is it real life?!”.. ja siis olen mina, kes ei oska kunagi tähelepanuga hakkama saada… ja olen mingi “jou” :D sain seal Amaraga ringi ja siis läksime sõitsime mööda linna ringi ja läksime karnevalile (või lõbustuspark, ma ei tea kas need on samad asjad, aga nad ütlevad karneval).. Seal saime juba sõprade ja sõbrannadega kokku. Osad ei saanud tükk aega aru, et mina olen mina.. Rääkisin poistega juttu ja siis olin juba umbes 5min Tanneriga rääkinud ja siis mingi hetk Brett jäi kõrval mind täiega jõllitama, kuigi ta oli juba mitu minutit minu kõrval seisnud ja siis lasi “WAIT OMG IT’S LIISA”.. 
Käisime siis veel seal mingitel sõitudel lõbustuspargis ja omg, ma olin kindel, et ma saan surma.. Üks oli selline kus lähed väikesesse kabiini, nagu see on võrest ja siis seal istud kellegi teisega side-by-side ja üks asi läheb üle vöökoha, et ei põrkaks ringi seal “kabiinis”. Ja siis need kabiinid veel käisid ringiratast, (nii, et nagu teeksid kukerpalle, aga oled selle kabiini sees ja siis koguaeg keerledki seal sees) aga kuna see polnud väga tasakaalukas, siis see kohe vajus sinnapoole kuhu sa end kallutad (ette v taha) ja me ütlesime ühele kutile all, et lükaku meid tiirlema ja siis ta pani meile sellise hoo sisse, et me lihtsalt käisime selles kabiinis umbes minut ringiratast niimoodi, et kui me olime suure hooga koguaeg pea alaspidi, siis kõik meie asjad olid mööda seda kabiini laiali ja me karjusime täiesti kõrist. Ma karjusin Amarale, et ma vihkan teda, sest ta tiris mind sinna sõidule ja Amaral olid pisarad silmad, sest kui me olime pea alaspidi ja tiirlesime, siis ta arvas, et ta silmad tulevad peast välja :D  Pärast käisime veel vahepeal kodus ja õhtul läksime tagasi karnevalile kus saime teistega kokku.


Umbes 10-11 ajal õhtul hakkasime liikuma kooli staadionile, sest selle tagant lasti ilutulestiku, kõik tänavad selle ümber olid autosi täis pargitud, inimestel olid toolid kaasas ja istusid tänava ääres, et vaadata ilutulestiku, sest staadioni äär oli rahvast täis ja ka tribüünid. Õpilased lasti väljakule ja see oli lihtsalt nii kaiff! Läksime ka ja viskasime kooli omadega pikali keset staadioni ja see oli lihtsalt nii haigelt lahe, sest nii palju rahvast oli ümber ja see oli kõige eepilisem ilutulestik! Seda lihtsalt nii raske sõnadesse panna. Ma nägin paljusi koolikaaslasi üle aasta, aga seal lamades tundus nagu ma polekski ära läinud, kui lihtsalt oled keset staadioni, ühel pool Clara, teiselpool Taylor ja Mason ja samal ajal kuulen kuidas ees Noah teeb oma debiilseid nalju kellegagi, kõik oli täpselt nagu aasta tagasi! Ilutulestik oli üle 20min ja peale seda läksime Kayla poole kus pidi olema movie night, aga kuna hakkas vihma sadama, siis me läksime sinna ja otsustasime, et teeme mingi muu õhtu seda, sest pidime filmi õues vaatama. Ehk meid oli umbes 7 auto täis inimesi, aga ma polnud isegi pettunud, et see jäi ära, sest ma olin ikka veel nii väsinud! Niiet läksime koju koos Amara ja Maddiega ja nad jäid minu poole filmi vaatama, aga ma jäin umbes 10 minutiga magama. Nii armas oli, et kui ma öösel üles ärkasin (sest räme torm oli, Iowa äike ja müristamine on next level, terve maja värises), siis nägin, et Maddie magas põrandal, aga ta oli toonud mulle teki enne kui ta magama jäi ja oli pannud selle mulle peale :) ma armastan oma USA sõpru! 

olin ka kõndiv USA lipp

küsisin Maddie'lt kuidas ta näeb selle peegliga, tema: "oh, i don't use it anyways" lul

Clara snäp :)

väike karnevali nurk öösel 







taaskohtumine

Nii, olen jälle on the road, ehk kirjutan telefonis seda kõike, sest lihtsalt pole aega korralikult kirjutada, aga praegu veedan nats üle tunni autos.
Chicago lennujaama jõudes oli korralik segadus: 1: ma olin haigelt väsinud peale 9h lendu 2: mu 
järgmine lend läks teisest terminalist 3: mitte kuskil polnud ühtegi silti, sest apparently oli minu saabumise terminal ainult Euroopa lendude oma (obviously ma jõudsin sinna terminali, sest ma ju tulin Kopenhaagenist, aga kuskil polnud kirjas, et "europe only") 4: lõpuks rongi ja kiirete jalgadega jõudsin 4 terminali edasi ja kui jõudsin enda värava juurde, siis seal oli üldse mingi Philadelphia lennu kirjad ja ma olin jälle segaduses omadega... lõpuks vaatasin uuesti timetable'i üle ja nägin, et pooled lennud on tühistatud ja ülejäänud edasi lükatud.. tol hetkel mõtlesin küll, et life sucks, 20 tundi üleval ja siis on mu lend lükatud (algul) tund edasi ja siis lõpuks pea 3 tundi.. aga kuna kõik olid Chicago lennujaamas pm kinni ja oli õhtu enne 4th of july'd, siis inimesed olid armsad ja kokkuhoidvad. Kõik istusid suuremates gruppides igalpool keset terminali, ise istusin lihtsalt kuskil maas ja kuulasin muusikat kuni üks grupp USA poisse kutsus mind kaarte mängima, tuli välja, et need olid ka pm suvakad kõik... See hetk lihtsalt tegi südame nii soojaks, sest tuli kuidagi ühtsuse tunne ja midagi ma rääkisin ühe kutiga, et kui ta ütles, et elab Iowa väikeses linnas ja ma teadsin seda linna ja ta küsis, et kas ma olen Iowas pärit ja lähen tagasi koju.. Ja üldse kui ma kuulsin teisi inimesi rääkimas värava juures, ala Iowa jalkatiimidest jne, siis ma mõtlesin peas kaasa ja vaidlesin teistele vastu.. See hetk kui ma jälle poole kõrvaga kuskilt kuulsin mingit tuttavat kohta või värki, siis ma sain aru, et juba ongi kohaliku tunne.. See oli super veider, sest mõtlesin, et 2 aastat tagasi kui ma olin SAMAS VÄRAVAS ja läksin oma vahetusaastale, siis see kõik oli nii võõras ja jube, ja nüüd läksin tagasi nagu oma teise koju.. Lõpuks kui teatati, et Des Moinesi lennuk väljub ca 30 min pärast, siis rahvas plaksutas ja värki. Südaöö paiku jõudsin kohale, õnneks Chicago-Des Moinesi lend oli ainult 1h pikk, aga ma jõudsin juba enne õhku tõusmist magama jääda - vist olin väsinud... :D


Des Moinesi jõudes olin mega väsinud, ei saanud jälle midagi aru Marc (hostisa), Elise (hostema) ja Marianne (nende kõige noorem tütar, elas enne St. Louises, nüüd elab nende juures Iowas) tulid mulle vastu. Alguses oli natuke awkward, sest ma vaevu suudan silmi lahti hoida ja siis tulevad nemad, kes on mingi mega excited... Olin nagu tüüpiline eestlane, no emotions. Kui ma lennukites ja lennujaamades chillisin ja mõtlesin, et näen kohe oma pere, siis läksid küll silmad märjaks, aga kui õige aeg oli käes, siis ma ei saanud midagi aru Teel koju käisime veel 24h wal-martist läbi ja läksime koju. Koju sõites ma magasin jälle, niiet olin suht zombie olin. Kui autost välja sain jooksis juba Amara mu kiljudes pikali... NII VEIDER oli jälle Amarat näha, aga samal ajal, kõik oli täpselt nagu vanasti, sekundiga hakkasid meie lollid naljad pihta. Tuppa minnes oli tunne nagu selles majas poleks mitte midagi muutunud, see sama lõhn, minu vanad tennised ikka välisukse ees, hostpere 2 koera jooksid kohe vastu.. Tirisin kohe enda kohvri enda tuppa, vaatasin juba kaugelt, et minu toa ukse peal on USA lipp ja ma küsisin Amaralt, et kas mu tuba on veel vaba ja sain armsa vastuse, et "muidugi Sinu tuba on vaba" ja sisse astudes sain armsa üllatuse, terve tuba oli punaseid-valgeid-siniseid õhupalle täis, laest rippusid need värvid ja "welcome home" silt seina peal :) ja siis on Amara mu seljataga karjumas "surprise".. Peale seda veel istusime umbes 2 tundi mu voodis, rääkisime lihtsalt kõigest kuni ma sõna otseses mõttes ära vajusin :) Imeline tunne on kodus olla!


juuni 2013 USAst koju tulles - juuli 2014 Eestist koju minnes


passikontrollid enne USA lende on alati mu lemmik-asjad xx


Chicago!


mu vana-hea tuba :)

.. ja nüüd varsti üritan kirjutada 4th of July'st, aga juba 30 min pärast me hakkame sõitma Kansas City poole koos Amara ja Maddiega! :)


Friday, July 4, 2014

on my way...

Hetkel istun Kopenhaagen-Chicago lennu peal. Sees keerab, sest varsti ma näen üle aasta oma hostvanemaid, oma armsaid sõpru. Sellest on 12 ja pool kuud möödas kui mu vahetusaasta lõppes ja ma panin oma kohvrid seal kokku. Mul on mega mixed emotions minekuga, mõnesmõttes hüppan mööda seinu, ei jõua ära oodata, et kohale jõuaks, aga samal ajal - jube kartus on sees. Väga paljud USAkatest on mulle twitterisse ja igalepoole kirjutanud, et millal ma tulen ja, et nad ootavad.. aga no, ikka on shady tunne sees. Aasta muudab palju, ka mina olen kasvanud ja muutunud tohutult selle aastaga. Üks asi millest minuarust keegi väga ei räägi on see, et jah, vahetusaasta muudab inimest, see on teada-tuntud kõigile, aga mis mind pea sama palju on muutnud - minu esimene aasta tagasi. Sest enne vahetusaastat justkui mul oli üks pilt elust, vahetusaastal oli teine pilt elust ja nüüd ma olen üritanud need kaks pilti enda jaoks kokku panna ja enda maailm luua sellega. Igatahes siis, ma olen praegu lennanud 3 tundi ja 6 tundi veel jäänud, üpris varsti viskan sussid püsti.. Alustasin Eesti aja järgi seiklemist kell 12 hommikul, kell on 19:33 ja kuhu ma olen jõudnud? kuskile islandi lähedale, vähemalt viimane kord kui ma seda väikest telekat näppisin, siis olin Reykjaviki kohal. Ma praegu mõtlen, et kuidas ma suutsin lahkuda vahetusaastale, sest praegu on see 10-päevane reis nii bittersweet. Naljakas mõelda nüüd millised olid mu mõtted kui ma läksin vahetusaastale ja nüüd 2 aastat hiljem lähen külla. Ja täiesti ajuvaba on minuarust see, et kõik see YFU värk hakkas mul 2 aastat tagasi juba, 2 aastat tagasi oli minu ELO.  Eriti see tunne praegu, et ma olen teel USAsse toob mulle eriti nostalgilise tunde… 

Kui ma kunagi jõuan Chicagosse, siis ma pean ootama 2.5h ja saan lõpuks Des Moinesi lennule.. Lennud tõesti muutusid, sest alguses pidin lahkuma eile juba, aga elu on üllatusi täis, niiet läksin hoopis täna. Des Moinesi jõuan igatahes alles 10 aeg õhtul, ehk siis Eesti kella järgi kell 6 hommikul, ei usu, et ma olen väsinud :)) ja kuna siin on kell 8 tundi taga, siis minu päev on 32h pikk täna, niiet jõuan siiski 3.juuli õhtul, niiet homne 4th of July võib rahulikult vastu tulla. Ma olen USAs 10 päeva kokku, neljandal lähen kohe Kayla juurde ööseks, sest tal on 4th of July puhul istumine enda pool, niiet ma saan kohe järgmine õhtu kõiki oma sõpru näha, nendest kes vähemalt Iowas veel on… Laupäeval lähen vb Amaraga kuhugi pulma kaasa, sest ta on seal DJ ja siis ma saan teda aidata, vaatab kui elus ma olen laupäeval oma ajavahega… Sest pühapäeval peale kirikut me vist sõidame Kansas Citysse Amara ja Kayla ja ma ei teagi kellega veel - ühesõnaga kõigil on megad plaanid tehtud ja ma lihtsalt loodan, et ma jõuan kõigiga kõike teha! Kõige rohkem olen ikka igatsenud oma hostvanemaid, Amarat, Kaylat ja Maddie’t, niiet ma pigem hängin nendega peamiselt :) Ma siiralt loodan üldse, et mul on keegi praegu lennujaamas vastas, hostisa vastas mu lennuinfo peale “okay, great” niiet ma loodan, et see tähendas, et “oleme vastas”.. Loota ju võib :D

Muidu eelmine nädalavahetus oli siis kauaoodatud ELO. Ehk ma tegin seda esimest korda ja poleks arvanud, et selle korraldamine on niivõrd khuul, sest olin ju seda varem ainult õpilasena tundnud. Aga ei, 2014/2015 lend on megacool ja juhuslikult sattus mu sünnipäev ELO ajale, niiet esimesel päeval pandi mind pidevalt tähelepanu alla, ehk ma sain siiani kõige lahedama sünnipäeva laulu, ega iga sünnipäev ei laula u 100 inimest sünnipäevalaulu :)) ja sain eriti lahedaid sünnipäeva kinke - 19 jäätist, ananass, 19 roosi… ja siis sain veel parimalt sõbrannalt vsi lemmiku lõhna ja kreemi ja koti ja kõike head, ehk mu armsad sõbrad tõesti mõtlevad kõige peale. Niiet suur aitäh teile kõigile, kes tegid minu sünnipäeva nii meeldejäävaks :) ja üldse oli see nv super fun, niiet ma loodan, et õpilased jäid rahule ja võite SIIIIIIT vaadata videot mis ma tegin ELOst, pm see võiks olla Step Up 6 treiler.

ELO üks vahvaid mälestusi on veel poes käimisest, nimelt poes tuli laul “Linn on minu”, eks kõik ikka teavad selle deep’e sõnu “korter jäi sulle, aga linn on minu”, ehk siis pm laul kodutust… Igatahes, me käisime Väike-Maarjas poes, mis oli kohe ELO toimumiskohast üle tee, ja siis chillisime poe ees, sõime jäätist, sest ootasime viimaseid, et tuleksid poest välja.. Ja Kista (Norra) hakkas laulma seda “see linn on minu” kohta ja mingi kohalik oss läks meist samal ajal mööda ja silma pilgutamata laseb “mitte see linn” ja kõndis tuimalt otse poodi, isegi ei vaadanud meie poole, aga nhhh, ju siis Väike-Maarja kuulub ossidele.. aga tol hetkel oli see lihtsalt nii naljakas ja nii kurb samal ajal.
Samal ajal kui ma seda kirjutan hakkas itunesist mängima ELO hommikuvõimlemise mjegamjjx, ehk teisel hommikul tegime Carmeni (Belgia), Jyri (Taani), Robi (Holland) ja Liisu (Rootsi) koos hommikuvõimlemise, tegime ise kava ja lauludeks olid: Üllar Jörberg - Kutse tantsule; Los del Rio - Macarena; LMFAO - i’m sexy and i know it; Soulja Boy - Crack it; Disco Pogo (nhh mingi Saksa räpp, päris hea reiv); Celine Dion - My heart will go on; Beyonce - Single ladies ja YMCA.


Üpriski epic kompott. Ning jah, me õppisime ära Single Ladies tantsu koos poistega.

.... nüüd ma olen muidu kohal, juba varsti lausa 20 tundi.. aga juba oleks nii paljust kirjutada - seiklused chicagos, taaskohtumine ja 4th of july pidustustest, aga varsti! need kes mul twitteris on, need on vist juba näinud armast üllatust Amara poolt :) (ja ma ei jaksanud seda varem kirjutatud teksti läbi lugeda, ei tea mida ma kõike väsinuna kirja panin haha)

Mõned pildid ELOst veel:

YFU kontori ees võeti mind 19 roosiga vastu!

ilmselgelt sai seda way too palju joodud

mu korterkaaslaste armas pisike


meie tiim!


õpilased ongi maailm meie ümber (va see kutt, ta on ka õpilane)