Friday, June 28, 2013

Olla vahetusõpilane..

Vahetusõpilaseks saamine on olnud üks crazy'maid ning parimaid otsuseid mu elus! Ma ei suuda uskuda ikka veel, et ma tegin selle kõige läbi, terve selle aasta! See aasta algas juba eelmisel suvel, kui jooksin YFU kontori vahelt oma paberitega ning ELO'ga.. Kui kohtusin nii meeletult lahedate teiste vahetusõpilastega!
Kõlab jälle nii lamedalt - aga tundub nagu eile... kui  ma lugesin kõigi vanade VÕPide blogisi ja nende seiklusi ning mõtlesin, et oh kuidas tahaks ka.. Üks esimesi kordi kui ma YFUst üldse kuulsin, oli kui mu lapsepõlve sõbranna oli USAs võp 2008/2009 (http://sannufromamerica.wordpress.com praegu seda blogi lahti tehes sain suure üllatuse - ta tagasi USAs haha) ehk temalt saingi indu mõelda võpiks hakkamise peale.. Aeg läks edasi, armusin USAsse aina rohkem ning sain aina rohkem aru, et see riik on minu riik. Esimene kord kui ma Ameerikas käisin olin ma ainult nii 6-7-aastane, ehk nii palju kui ma ka mäletasin - kõik oli hiiglaslik, eriti veel läbi pisikese neiu silmade, kes elas tollel ajal metsade ja põldude vahel..  
Lõpuks kui ma otsustasin selle vahetusaasta nalja ära teha, siis võttis ikka aega, et too ankeet ära saata. Ausalt öeldes, ma kartsin, kas ma päriselt suudan öelda nägemist oma lähedastele 11ks kuuks?! See oligi see hetk mil ma leidsin oma semestri variandi ning juba sellega läks ankeedi saatmine palju lihtsamalt, sest kergem oli ju mõelda, et ma lähen 4-5 kuuks ära, mitte 10-11ks. Kui ankeedi ära täitsin YFU lehel, siis ma reaalselt panin silmad kinni ning vajutasin send nuppu, sest ma taaskord - ei julgenud lihtsalt :D Kõik läks peale seda üpris libedalt nagu näha, võeti YFUsse vastu. Ma ei teagi, kas ma olen seda siin blogis kirjutanud, aga ma poleks äärepealt siiski USAsse tulnud, Nimelt ma sain 14. veebruaril telefonikõne YFUst, et pole semestri kohta enam Ameerikasse, et kas aastane variant või teine riik.. Esimene mõte oli mul küll, et okei, las jääda siis see kõik... Aga õnnelikul kombel, oli lihtsalt eksitus ning siiski lasti mind semestri programmiga siia. 
Ma pidevalt mõtlesin, et äkki tõesti jään aastaks, et ainult perega klapiks.. Mäletan kui kõndisime peale ELO rongijaama ja siis üks YFU vabatahtlikest, Marro, ütles ka, et 10 võp'ist 9 kes lähevad semestriprogrammiga jäävad aastaks. Raske on mitte armuda enda vahetusaastasse.. 

See aasta oli ilus ja valus... Võin uhkelt öelda, et tegu oli tõesti mu elu parim aastaga! Ma õppisin nii palju USA kohta, aga veel rohkem õppisin enda kohta. See kuidas ma näen elu, kuidas ma soovin nüüd elada.. Oeh, seda on lihtsalt nii raske kirjeldada, aga nüüd mõistan kui palju lahedamalt saab seda elu elada, sest võimalusi on ju nii lõpmatult palju. Kõik alati räägivad, et see aasta teeb iseseisvamaks, nõustun! Ma usun, et ma olin juba enne aastat üpris iseseisev, aga see aasta tegi teistmoodi iseseisvaks. Selle aastaga õppisin iseennast tundma, õppisin end usaldama, sest kõik otsused mis olid vahetuaasta jooksul pidin ju ise vastu võtma. Nüüd kui mõtlen, et kas julgen midagi teha, siis on alati, et "sain hakkama aasta usas, saan ka sellega hakkama." See lihtsalt annab julgust juurde, sest ma tean, et ma olen juba millegi nii suurega hakkama saanud oma elus. :) 

Nüüd kui ma ka tagasi olen, nii veider on. Ma tunnen, et ma justkui olen siin, aga samas ei ole, sest ma tunnen end nii teistmoodi. Ma varem ei teadnud üldse mida ma tahan elus teha, ma päris täpselt ikka veel ei tea, aga ma tean, et ma tahan veel reisida, avastada maailma, tutvuda uute inimestega ning lihtsalt saada uusi kogemusi. 

See aasta õpetas kindlasti ühte asja - astuda oma comfort zone'st välja. Lihtsalt vahetusaastal ei olnud teist varjanti, pidi oma comfort zone unustama, muidu poleks saanud seda aastat nautida täiel rinnal. 

Nüüd olen Eestis, ootan euroopa võp'e koju.. et saaks oma üht parimat sõbanna näha :)) aga samas, praegu annab tunda, et väga paljud kellega nüüd suhtlen ongi teised vahetusõpilased. Põhjus on lihtne, nad mõistavad! Nii raske on lasta oma vahetusaastast lahti, sest ei taha ju... Isegi jaanipäeva veetsin 3 vanema YFUkaga kellegi neljanda YFUka maakodus. Lihtsalt mega suur armastus on YFUkate vastu, võib öelda tõesti, et nad on täiesti teistsugused inimesed, nad on tundud kõike seda ilu ja seda valu, nad teavad mida teine võp tunneb!

Selle siira postituse lõppu veel poetan väikse pisara, sest ei suuda uskuda, et ka paari postituse pärast on selle blogiga kõik... 
Mitmed on küsinud nüüd lõpus, et kas ma teeks veel viimast korda seda küsimuste-ja-vastuste-värki, nii et ma teen niimoodi, küsige selle postituse alt kõike mida hing ihkab ning ma vastan siia alla, kui tuleb rohkem küsimusi, siis panen eraldi postitusse ;)

Thursday, June 27, 2013

Head aega USA


How lucky I am to have something that makes saying goodbye so hard.
- Thomas Meeha

18. juuni oli see päev mil mina pakkisin oma asjad kokku ning hakkasin Eesti poole tulema. Hommikul ärkasin juba kell 6, et jõuda pesus käija, viimased asjad pakkida ning kõht täis süüa.. Fred (Joy mees) tuli ka veel hommikul meie poolt läbi, et mulle head reisi soovida ning andis ka väikse sünnipäeva kingi üle.. 
Hostema ei saanud tulla töökohustuste pärast mind lennujaama saatma, nii et tulid Marc, Jojo, Amara ning Annlise. Teel lennujaama (1,5 h võttis aega, sest pidime Des Moines'i sõitma) saime aru kui palju depressiivseid laule on raadios, järjest tulid sellised laulud nagu "50 ways to say goodbye", "Stay" või näiteks "What now" nii et umbes iga teise laulu järelt valasin pisaraid Amaraga, lisaks nii paljudega olid mingid inside joke'd ja asjad. Lennujaama jõudes sain kurva uudise, et mul oli üks kohver 3 kg üle, millega lasti üle, aga teine kohver.. 6 kg ülekaalus :))) hostisa ütles, et davaj, kuna mul on ainult 1 carry on bag (usas võib võtta 2 kotti sisse), siis ta tõi enda autost mingi vana spordikoti mida keegi nkn ei kasuta, nii et pakkisime kiirelt asju ümber nii et ladusime kilod ümber ning saime hakkama!

Mul esimene lend hilines üle tunni, nii et ma sain veel olla natukene oma usa perega koos, nii et otsustasime lennujaamas süüa (ei soovita seda kunagi teha lol) ning rääkisime juttu. Tegelt polnud üldse kurb tol hetkel, ei saanud aru, et ära minek on. Kui nad saatsid mind juba ära, siis jõudis kohale, et ongi "hüvasti hetk".. Jätsin Amara kohe viimaseks, sest ma teadsin, et meil neid pisaraid hakkab raudselt tulema. Aga ei, kõigil meil tüdrukutel tuli pisaraid. Nendega goodbye jätmine oli nii raske, kuhu see aasta läks?? Ma lihtsalt tundsin, et ma ei ole valmis lahkuma, see oli mu koduks saanud! Ma tahakski vahetusõpilaseks jääda! Kui ma lõpuks ära läksin, kuulsin eemalt kuidas Amara puhkes jälle nutma kõvasti, lihtsalt nii heart breaking. :( ise olin ka kenasti ära nutetud.. Turvakontrollis üks vend naeris mu koti üle (max pakkimine toimus) ning siis nägi mu nägu ja ütles, "oh shit" olin vist kergelt nutune.. Kui oma esimest lendu ootasin, siis nii miljon mõtet oli peas, sest nüüd istusin üksinda, üritasin aru saada, et minu aasta on läbi, minu once in a lifetime aasta. Võin julgelt öelda, et see oli parim aasta minu elus! 

Lennud läksid igaljuhul kiirelt, tuli Des Moines - Chicago - Frankfurt - Tallinn, nii et ei midagi hullu. Chicagos ja Frankfurdis pidin kenasti kõndima mingi miljon kilomeetrit ühest otsast teise, aga muidu oli kõik khuul. Chicago - Frankfurdi lend oli kena 7 ja pool tundi, läksin õhtul kell 6 lennukisse ning väljusin kell 9 hommikul, ehk öö jäi lihtsalt vahele. Vähemalt oli chill lennuk, igalühel oli oma telekas ning väga palju erinevaid filme ja TV sarju, ehk ma sain kohe igast uusi filme vaadata mis ma tahtsin, nt "identity thief'se".  Frankfurt - Tallinna lennul istusid mu kõrval 2 vene noormeest, nii minuvanused ja siis kui maandusime oli meie ilusat Soome Lahte näha ja siis üks poistest küsis minult, et kas see on Atlandi Ookean :)))) too hetk ei teadnud väga kas nutta või naerda.

Tallinnasse maandudes oli ärevus ebanormaalne, istusin lihtsalt lennukis ja värises.. Ma isegi ei mäleta mida ma mõtlesin, sest ega väga keskenduda ei suutnud. Võtsin värisedes oma kohvrid ning läksin välja. Siin kohal ma pean küll suuuuuure aitäh ütlema oma sõpradele-sõbrannadele Eestist, sain parima üllatuse nende poolt :) Nimelt kui välja astusin, siis ma ausalt öeldes midagi väga ei mäleta, sest ma sain lihtsalt shoki :D aga minu kallid endised westholmi klassikaaslased olid mul vastas (teadsin ainult, et 1 nendest tuleb lol) ning kohe kui ma välja astusin, nad karjusid mu nime ning üpris kiirest olin ma kallidega üle valatud, lisaks oli mu pere seal ning mu parim sõbranna jnejne, lihtsalt niiiiiiiivõrd tore oli neid kõiki näha!!!! Mu ema ütles ka, et ei ole tunnet nagu ma oleks aasta ära olnud ja ausalt öeldes, endal polnud ka sellist tunnet. Tallinn on täpselt samasugune nagu enne ning eestlased on ikka... eestlased. 

minul ja Amaral oli terve aasta inside joke sõõrikutega, nii et 3 min enne kui me ära läksime tõi ta mulle terve karbi!

kaks hiiglasliku kohvrit

väga ei taht kinni minna alguses

Des Moinesi lennujaama jõudes

ilmselgelt oli põnev ootamine

minu ülivõimsalt pakitud käsipagas mis oli nii raske, et ma ei seda muidu kanda :D

Chicago lennujaam 1

2

kenake maa

ja olingi Eestis....

Viimased päevad

Mõtlesin, et oma sünnipäeva puhul võiks selle postituse ka lõpuks ära lõpetada.. See on kirjutatud erinevatel aegadel, nii et ma loodan, et mingeid kordusi pole :)

Viimastel päevadel oli tohutult kiire, tegemisi jätkus.. Pidin käima endale lisa kohvrit ostmas ning üleüldse asjatasime ringi hostvanematega...

Viimasel päeval skypesin hommikul oma armsa sõbrannaga Karoliinaga ning siis juba tulid Hannah, Emalee ja Kailee mulle järgi. Käisime nendega koos söömas ja siis otsustasime minna järve äärde.. Hannah ja Emalee ujusid ning me Kaileega vaatasime, sest no ei tahtnud uuesti sinna sopavette minna :D Rääksime juttu ning lihtsalt ei tundunud, et oli viimane päev, väga ebareaalne..

Läksin natuke enne kella kuute koju, sest hostisa ütles, et oleks kindlalt kella kuueks kodus... No läksin kella kuueks koju.... kedagi polnud kodus :D fun. Lõpuks kõik tulid, Marc (hostisa), Elise (hostema), Jojo, Amara, Annalise ning Joy (hostvanemate tütar) ning sõime õhtust.. Hostisa tegi mu lemmik sööki ning oligi reaalselt viimane õhtusöök. Kuna meid oli nii mitu, siis sõime söögitoas ning hostvanemad panid mind laua otsa istuma.. No ikka päris kurb hakkas söömise ajal. Sain hostvanematelt ning Amara+Annalise+Joy'lt kingi ning üldse rääkisime igast toredaid asju mis selle aastaga on toimunud :)
Mingi hetk vaatasin Amarale otsa ning lihtsalt mõlemad hakkasime korraga nutma... Nii kurb, ta on nagu reaalne õde mul selle aastaga, kuidas ma saan oma õde jätta?? Mõlemad lihtsalt katsime oma näod kätega ning pere ei teadnud enam kumba lohutada. Aga saime hakkama lõpuks.

Peale õhtusööki ma veel natuke pakkisin ning siis otsustasime, et ei taha veeta oma viimast õhtut depressiivselt. Niiet kutsusin kõik sõbrad-sõbrannad enda poole ning tegime movie night'i, õues! Hostisa tõi sellist valge ekraani ning meil oli kodus projektor, nii et panime garaaži ette selle :) kui rahvas jõudis, siis kõik kellel olid kastikad (USAkatel kõikidel truck'id) tõmbasid oma autod tagurpidi ning lasid kasti ääre alla ning lamasime seal siis ja vaatasime filmi.. See oli totaalne filmi hetk :D chillisime niimoodi, toppisime kastikatesse hullult tekke ja patju, et mõnus oleks ning siis seal lebotasime, 5 autot järjest poolkaares ning osad veel istusid toolidega seal keskel.
Vaatasime mingit õudusfilmi + heli oli nii kõvasti, et ma olin üllatunud, et keegi ei tulnud vinguma.

Peale filmi tuligi hetk mil ma pidin reaalselt head aega jätma inimestega :( üldse ei tahtnud, ei olnud kõigeks selleks valmis.. Aga  viimastega läks väga pikalt, nt Maddie, ta läks minema, Kayla ütles, et me läheks temaga ta auto juurde ning kui me ta auto poole kõndisime, Kayla lihtsalt niimoodi hakkas nutma, et istus lihtsalt maha (paraku tol hetkel keset teed, aga see oli nii kell 1 hommikul, nii et liiklust polnud) ning lõpuks istusime meie Maddiega ta kõrvale ja lihtsalt kolmekesi nutsime.. Kayla nuttis nii lohutamatult.. :'( lõpuks kui läksime teiste juurde tagasi, siis kuulsin kuidas poisid pannud panuseid, et kes järgmisena hakkab nutma... Kõik oli neile nali kui üks kutt ütles head aega ning tal olid pisarad silmas.. Igatahes väga emotsionaalne "hüvasti" jätt oli. Enamikega kellega kallistasin ja rääkisin viimaseid asju hakkasid nutma. Mingi hetk ma olin nii palju nutnud, et lihtsalt ei tulnud enam. Pärast veel sain twitterist ja instast ja igalpoolt armsaid tekste ja asju :') oh kuidas mul on siin sõpradega vedanud!!

kopin siia mingid armsamad asjad twitterist - 

Hannah - "You can't go Liisa:((((("
Kayla - "Worst goodbye ever :'( <\3 I love you so much Liisa."
Maddie - "My babies flag is framed and hung up in my room already. I will never forget you "
- "The hardest goodbye yet </3"
- "Liisa, you'll be in my heart forever :) Im crying myself to sleep dont judge me. Just know u made a big impact on my life and I love u"
Amara - "Life is so depressing that I just sit here thinking it's all unreal. Too many emotions in one night. </3"


Hannah millegipärast võttis söögikohast sibula kaasa ja pidi selle Kailee'le pähe panema

õnnelikud

andsin kolmele inimesele siin Eesti lipud :) nagu tweedist näha, ka siis Maddile :D "i love you much" on väike inside joke :D

aru saada, et natuke pisaraid valatud juba :D

niimoodi oldi tekkide kuhjas

Brandon - Hannah ja Mason :D:D

Taylor ja Clara valisid filmi

kahjuks kõik autud ei mahtunud peale, aga niimoodi see pm oli :)

Peale filmi Specer ja Mason laulsid ja tantsisid ühes autos

poetaseime pisaraid ringis ja siis tuli Annalise... :D

mason

Spencer ja Mason taaskord...

Friday, June 21, 2013

Lahkumispidu

Andke andeks, et nii suure vahega see postitus tuleb. Olen hetkel õnnelikult tagasi Eestis, siin on way too much going on, et jõuda kirjutada, aga nüüd lõpuks teen ühe paljudest postitustest :)

Lahkumispidu toimus 15. juuni, 3 päeva enne mu ära minekut.. Asukoha eest muretsesid mu hostvanemad, sest nad ütlesid, et neil on 'üllatus'. Nii see pidu toimuski ühe järve ääres majakeses.
Kõik inimesed hakkasid juba 3 aeg jõudma, alguses lihtsalt istusime natsa ja rääkisime juttu, kuni keegi viskas kedagi veega.. :D minut hiljem juba nägin kuidas kuskilt oli võetud veepommid ning kõik lihtsalt loopisid teineteist nendega kuni tuli tarkpea Noah ja lihtsalt tõi vooliku kõigi taha ning too kavalpea lasi meid kõiki sellega märjaks :D Peale seda too veesõda jätkus üpris kaua, sest pidime Noah'ile tagasi saama ning see oli lihtsalt ebanormaalselt naljakas.. Kõikide riided lihtsalt tilkusid peale seda :D
Peale seda otsustasime võrkpalli mängida, sest inimesi oli meil rohkem kui vaja ning võrkpalli võrk oli otse maja kõrval... Sellest nagu väga palju välja ei tulnud :D lihtsalt peksime seda palli edasi-tagasi, need kes olid reaalsed võrkpalli mängijad olid üpris frustreeritud :D enamjaolt me lihtsalt inisesime teineteise kallal ning loopisime palliga - ülimalt mõistlik. Logan tegi koguaeg mu üle mingit nalja, millest ma ausalt öeldes aru ei saanud, point pidi selles olema, et ma olen pime, aga ma ei saanud küll tema mõttekäigust aru, ning lisaks me olime samas tiimis.. :D
Mingi hetk kui me olime uuesti kuivad juba suutis keegi jälle vooliku haarata kuskilt niiet olime jälle läbimärjad ning otsustasime minna lõpuks järve ujuma.. Algul no üldse ei tõmmanud see vesi, no ikka reaalne sopavesi :D aga samas paljud ujusid, niiet mõtlesime, et siiski lähme sisse, sest oli mega kuum ilm.. Lõpuks osad tahtsid teha chicken fight'i ehk seda, et vees lähevad tüdrukud poiste kukile ning siis üritavad teineteist maha saada.. paar kes viimasena püsti võidab.. Mõeldud-tehtud, mina olin Claytoniga paaris, Amara Nate'ga ja siis keegi Bryce'ga ja ma ausalt öeldes väga ei mäletagi :D Me igatahes võitsime Claytoniga vist iga kord.. Seda mängides sai lihtsalt nii palju nalja, olime nii reaalselt üle tunni vees, nagu väiksed lapsed :D
Läksime tagasi majja ning hostisa oli vahepeal grillinud (ta paar sõpra olid ka seal) sõpradega, nii et sõime... Peale sööki kutsus mu hostema mind teiste juurest ära, ning ütles, et nüüd on too üllatus, millest nad ennist rääkisid. Nimelt ta pani mind kõigi ette istuma.. (endal oli päris awkward tunne :D) ning siis tõi tordi, mille peale oli 1 ja 8 küünal, 4 väikest küünalt ja kirjutatud "happy birthday, Liisa" :') nimelt on mul järgmine nädal sünnipäev (27.ndal) ning nad ütlesid, et nad tahtsid midagigi teha, sest mind ei pole siin sünnipäeval :) kõik siis laulsid ning kui küünlad ära puhusin, siis jäi üks küünal põlema ning Mason hüüdis üle ruumi "Ethan, i told you she couldn't blow all the candles off once, give me my 5 bucks" :D head naljatilgad mu sõbrad.. Aga see üllatus oli niivõrd armas!! Endal tuli korras reaalselt pisarad silma kui nägin toda kooki ning hostema rääkis.. Need 4 eraldi küünalt sümboliseerisid mu USA pere suurust :) Peale kooki veel lihtsalt istusime sõpradega väljas, järve ääres, rääkisime juttu... Üldse ei olnud tunnet, et see mingi 'lahkusmispidu' oleks, see lihtsalt ei tundunud reaalne.
Mingi hetk hakkasid osad lahkuma, niiiiii raske oli 'hüvasti' jätta.. Väiksed pisarad tulid, kuigi ma teadsin, et näen osasi veel..
Lõpuks poole 11 ajal lahkusime sealt. Mina, Amara, Tanner, Logan, Clayton ja mu hostvanemad olime viimased kes seal olid, ning poisid ei viitsinud veel koju minna, nii et nad kutsusid minu ja Amara Tanneri poole, filim vaatama.. Kuna läksime 2 autoga, siis ma pidin Claytoniga sõitma.. Minu kodu oli tollest järvest nii 15-minutilise autosõidu kaugusel, aga noh.. Kuna mina pidin juhatama, siis sai sellest 15-minutiline autosõit 30-minutiline.. :D oih, paraku suutsin ma juba tollest parklast välja juhatades öelda vale suuna :D samal ajal veel lasin Clayton'ile, et ta usaldaks mind, et ma juba täitsa kohalik selle 10ne kuuga.. Tundub, et siiski mitte :D Käisime igatahes minu poolt läbi, sain endale lõpuks kuivad riided selga ning vahetasime auto kohti :D Sõitsime siis Tanneri poole, kuhu jõudsime natsa enne südaööd. Vaatasime filmi Taken 2, Clayton jäi reaalselt enne filmi algust juba diivanile magama :D mingi hetk ta ärkas üles ning läks koju.. Kui ta oli lahkunud, siis juba 10 minuti pärast jäi Logan mu kõrval magama diivanil ning Tanner põrandal :D vahva. Filmi lõpu ajal ärkasid kõik uuesti üles, Tanner viis meid mingi hetk koju, nii et lõpuks jõudsime kella 3 aeg öösel koju. Nii palju toimus selle päeva jooksul, sain jälle tõestust, et mul on parimad sõbrad siin :)

Üritan siia kirjutada kõikide nimed kes peol olid - Amara, Annalise, Tanner, Logan, Ethan, Kayla, Clara, Kylie, Clayton, Mason, Katie, Jaden, Bryce, Brandon, Hannah, Austin, Nate, Dylan, Noah, Bailee, Siece, Jojo, Erica, Kailee, Emalee, Bre, Riley, Zoe, Lukis, Wyatt, Spencer, Anna, Miranda, Micaela, Katrina, Mendoza ja rohkem ei tule meelde :D

Katie ja Siece

mina ja Kailee

Emalee

Kayla <3

tüdrukud tegid poistele tagasi :D

too majake

mingi kord jälle kui üritati mängida

 
nende inimestega käisime ujumas 

too tort :')

minu ja Jojo farewell kook

Noah :D

Logan :D

Austin - mina - Brandon

Loganile meeldis mu kaamera vist

Katie - Austin - ees:Noah - Mina- Brandon


Katie koristas :D

Wyatt.. ja ilmsegelt Logan taga poosetas

Dylan, kooli ginger :D

Logan, ning Tanner mind kiusamas jälle

Clayton - mina - Logan

Siece - mina
Hannah - Emalee
Kailee

Clayton :D

Logan on üldjuhul üpris õnnelik


Normaalne filmivaatamine

meil Loganiga oli elu, saatsime teineteisele pilte üksteisest..

Tanner jäi magama :D

ja Logan ..